Elo Viidingin käännöksiä viroksi




Rita Dahl

Luulekogust ”Kui arvad et oled üksi”

1. Vägi mida kannan


+

Peegli sisemus on pime.
Nimi jääb üksinduseti peeglile,
keegi ei näe.
Kui peegel räägib,
pole selle taga midagi.

+

Mida jutustaksin tulest, mitte midagi,
lasen sel lõõmata, särgil lohvakalt olla,
vägi mida kannan
iga päev süttib,
hommik raamideta aknast.


+

Seda tuld ei saa sa kustutada,
vaigistada silma.
Majad põlevad,
tuli haarab keldrikorrused,
pilk sütitab teise,
kõik variseb kokku.
Milleks puhkida kopsud pärani, kehklevad
lõõtsad.

+

Kevade udu silmis, kasvab pori kõrvetav valu
küünlakuu õhtul taevas vedeleb maas,
hall puri.

Aknad härmas mõlemalt poolt kevadet
aastaajad põrandal laiali,
ajalehtede hõiked silmis,
litsutuna diivani alla,
seina taga koriseb kiim,
jääb vaasis pinnale mullitama –
kaua aega pole vahetatud vett.


+

Öösel kui arvad, et oled üksi
kõik oma mõtted jätnud
pimedas toas

miski ületab läve
äkki avaneb uks
sisse tulvab valgusepahvak
päevapildid lahvatavad ikoonideks

tundub nagu ei oleks uks kunagi suletud
aina paokil
oodanud, et peegel puruneks

+


Minu oma on see, mida kardin varjab mu eest. Olen lukustanud ukse,
astunud toale lähemale, veel ma ei saa näha. Usun, et kardinad
varjavad mägesid, orge, süvendeid sillutisel, mida ma tõeks ei või
uskuda. Ometi olen visanud võtmed sülede sügavuisse.

Nüüd olen lähemal sellele, mida eneseks usun. Kuid mu tuba
on pagev õhk, igal tõmbel end välja hingan.
Kaon aknast suitsurõngana.

+

viskasin õhku
kõik oma peenrahad
vaatasin mis alla sajab

+


Probleemiks koerasitt


Koerasitt – MEIE AJA TRAGÖÖDIA. Võiksin panna oma koera väljaheite
kotti,
aga olen kõrini täis meelehärmi.
Suitsetaminegi rõdul on üha võimenduv tüli.
Kui õige intervjueeriks vanamemme Haikost.
Aga mis siis, kui ma tahaksingi selle visata sinna rohelises Prisma-kotikeses?
Katsu käituda täiskasvanulikult. Suured koerad söövad suuri
lahedaid kommentaare, ja ma pole eriti palju koerasita-anumaid näinud
Pohjanmaal. Politsei on nõutu. Koerasita-diskussioon saab alati hea hoo
sisse
juba EU-st saati on arutletud – esimene
võib ilmuda nähtavale mistahes hetkel.
Tahan sel aastal jõuda keskenduda ainult mõrvadele ja
tapmistele,
siis on vestlus täiesti kindel! Ei seda keegi siin tee,
sildid ei aita, suured koerad söövad suuri väljaheiteid. Ei, ega
me teistest halvemad
ole, lumede sulades paljastuvad Karvatuustid. Kas
Kirkonmäe-Isokylä
territooriumil on koerasita-anumaid? Vaevalt sinugi meelest on
meeldiv
olla töötu. Töötuid koheldakse kui koerasitta.
Kui ainult kuidagi
saaks nad silma eest ära. Politsei on nõutu.
Töölös on see
tänavapool, kus elamuid pole, võetud koertepeldikuks!
Töötul ei ole
koeraväärtust. Ja ega nad kõdune ühe või kahe päevaga, see võib võtta
mõne kuu.



Inimesel ei ole hea olla üksi


On olnud halb kaksi. On hea olla üksi. Üheskoos polnud kunagi halb. Olen harjunud
olema sotsiaalne ja mõne nädala üksindapassimise järel hakkab peas kohisema. Ei ainult bioloogia ega ainult mõistus aita kirjeldada inimese vastuvõtlikkust sugestsioonile. Minul on nüüd hea kaaslane. Ma ei elanud kunagi suures ja avatud ustega korteris.
Ei Aadam oma preestriks-olemise ega Eeva emadusega võinud üksipäini jõuda pattulangemist korraldada. ”Mina teen talle kaaslase, kes on talle abiks.” Nagu
ikka, on sellegi teema puhul kindlasti parem olla esindamata mingit äärmust.
Pole alati kerge üritada oma ihaldusobjektile mõju avaldada. Armumisperiood on
inimese tõeline kimaaeg. Kummatigi ei suuda neid meeleolusid tabada. Inimesel ei
ole hea olla üksi. Tugiisik käib regulaarselt kohtumas ja abistamas.
Kohtumised on vestluse jaoks. Seepärast tahangi julgustada teid kõiki
elust rõõmu tundma. Kogenematul pole siiski kunagi hea minna üksipäini
loodust trotsima. Tema arust mingit probleemi pole, kui vaid
otsustan joomata olla. Kõik ei armasta inimesi. Mõni voodi- või kallisõber oleks
siiski hea. Ööelu tukslemise seest on ainult veidike raske seesugust leida. Piibel
on oma olemuselt teadaanne: sõbra lähedal on tore olla. Elu iseenesest sunnib
inimesed kokku. Ära siiski jäta oma venda liivahiirega kahekesi! Mõnikord võib sõprus muutuda armastuseks. Hüpnoositeraapia võiks olla hea lähtekoht abi otsida, olgugi,
et algul võib olla lubatakse vabu päevi. Igaüks võib soovi korral ka pesta
ja panna riidesse iseseisvalt.


”Aforismide aeg”



I Pank magab tänaval


Tigu lömastus tänaval, kui teda tallasin oma parema jala küllusest, tunnete kalmistu.
Vasak käsi ei tea kunagi, mida parem teeb.
Pangaprotsent lõi kõikuma, lahenes.
Kõndisin sellest vildaki mööda ja kohe küsiti, kas olen kaotanud suuna.
Suund lipuvardale – tipud!
Peanuppe abiks võttes olid kodanikud panga akendest sisse kukkunud.
Kord on vette sirgeldatud joon.
Peatrepp määrab endale asendajaid.
Lõdvad paugatused võnklesid välja.
Mõistsin end kaitsta: ma ei teadnud enam, mis oli töö- ja mis vaba aeg.
Panga kardinad avanevad kostna kaudu.
Parimad strateegiad sünnivad keskööl, enamuse juba ära vajudes.
Börsikursi suunda ei teatud.
Pankuri pea veeres pöörasel kiirusel liumäest alla.
Mida selle vastu oleks saanud teha.
Alles nüüd gaasilekke põhjuseid selgitati.
Oli tarvis mõelda kindlustuse peale.
Tõusis keskmiselt.
Jäi kurb meel.
Lipuvarda langemist saatis pisarakeskuse üleujutus.
Et õnnetust unustada loeb ta neidki pealkirju.
Rahvapärimus päevalehtede pealkirjades.
Vahetasin vardasse täiesti värvitu lipu.
Minu teguviisi üle imestati, aga töö anti kohe tagasi.
Kahel jalal olin pääsnud juba märgatavalt kaugemale kui ühe peaga.


II Kustutatud tuledega buss roomab

I

Kustutatud tuledega buss roomab vaikse linna poole.
Plaasterdatud sõrmedega puudutame suurt tulekera.
Miski kustub sisemuses.
Vaikus seisab pea peal nagu läbitungimatu katus.
Hõõguvad söed köevad veel.
Tahavaatepeegli heiastatud pildid kaugelt.
Reisijate suud ristpistes ühte tikitud.
Ei need tühjast täitu.
Kas saab hääletust teha veel nähtavamaks?
Kontrolöri tulles on mäng kaotatud.
Kaks korda võid kireda, aga kolmanda eest tuleb trahv.
Doominonuppude järjekord eelnevalt segamini aetud.
Millal meil kästakse jalatsid ära võtta.
Buss libiseb depoo poole, sadamat pole näha.


II

Kiirelt kõrguvad ehitised, surevad terved sugupõlved
lauseliikmete sirutades jäsemeid.
Kanderaamid juba seatud valmis.
Kellele lüüakse hingekella kui algab pühapäev?
Kardinad tõmmatud ette, ettetõmbajat polnud näha.
Kruus täitunud pisaraist, kui kandja selle lõhkus.
Teed puhkesid eksinute ees.
Aga nii kaugel.
Manna läks mööda - otsesaatena taevasse.
Kiirustajaist kiiremini marsivad aeglased, mõtteissevajunud elevandid.
Loomaaed oli suletud, hüljatud kalmistu, valvuri võtmed kadunud.
Puur sai teise tähenduse, kui kukkede asemel laaditi sinna silmituid kanu.
Teekond on loogiline mäng, kus sõnadel oma koht.
Keelde hukkus viimnegi reisija.


V

Seejärel võtan kahva ja kraabin võrgu neid täis.
Uurin valikut tehes täpselt kogu võrgu sisu.
Kui saak käes, on vaja haarata nuga, avada kahetsustundeta vuntsidega
säga kõht.
Silmitsen limast sisikonda ja toetavat ujupõit.
Olin kala seesmuses, aga alles vaatlesin nahka.
Soomused helklesid ahvatlevalt.
Nende juurest jõudsin lõpusteni, õhkutõmbavate palgeteni.
Mis hoidis seda kõike üleval, ogad, lõpused või pinnasoomused? Või kõik koos.
Szymborskat lehitsedes tundus, et üksnes tema, kes oskab kõrvutada pisikest veetilka Gangese või Niiluse sügava vooluga, on selle sees.
Ning ükski veetilk ei liigahta, kui ta seda sulepeaga hellalt ei liiguta.
”Kirjutamise rõõm. Igavikustamise võimalus. Sureliku käe kättemaks.”
Milline vägi väikeses varesejalgses liigutuses poorse pinna peal!


VI Short cuts



Kas mitte täna pole see suaree? Teda oli vägistatud ja surnuks kägistatud. Olen otsinud sind igalt poolt. Kus sa maganud oled? Ma ei soovi sõita autoga pärast seda intsidenti. Sõiduta meid kaugele Donneyst, kalla. Püha Teresa ütles: ”Sõnad viivad tegudeni.” Ma ei taha uut koera: Frisbee on eriline. Olete imetegija. Tänan,
et päästsite mu koera elu. Kas olete oma nime külalisteraamatusse kirja pannud? Casey ei pääsenud. Kui palju kell on? Kus sa olnud oled? Kas see on mingi ristküsitlus. Me peame seitsmest seal olema. On ta su meelest veetlev? Välisporti tegevad mehed tõmbavad naisi, samuti veesligunevad surnud naised mehi. Unustame need pidustused. Sellest on kolm aastat, sina olid purjus. Suudlesite Anderssoniga. Su huulepulk oli laiali läinud. Annan sulle võimaluse kõik üles tunnistada ning tõusta kõrgema teadmise tasandile. Räägi tõtt. Misasi on tõde? Vestlesime religioossetest piltidest, Norman Mailerist, kes noa naisele rinda lõi.
Kui kaua te suudlesite? Vannun, et tal mu sisse lahti ei läinud.


(Robert Altman: Lühivõtted, 1993)


Heips ma olen Leo Timonen Soome Turu-Uuringute Keskusest. Ma teen uurimust soomlaste ostukäitumisest. Kas ma võin sisse tulla. Me kaardistame sellist kesktaseme elu. Mikkogi leidis seejärel teise. Kui õige läheks kunagi kuskile, kasvõi kinno? Ma olen, tead, kolme lapse üksikvanem. Peale selle olen ma rase. Ma pole sinu tüüp. Ma ei saaks sõidutada sind Fiatiga Ülikooli Apteeki Mannerheimiteel. Su oma elu see on. Ma olen tagasi - oled sa rõõmus? Ma olen nüüd Petri jätnud. Ega sa pole armuda jõudnud? Meil on ometi ühine minevik. Oleme olnud koos keskkoolist saati. Ja meil on tulevik. Mis variante meil, meestel, on? Viin, vägivald, teistesseminek, sport, lapsed, kunst. Mida ma tegin seal koosolekul koos nende luuseritega? Inimesel tohib vast olla probleeme. Mulle tundub, et sinus on elujõudu rohkem kui kelleski teises. Ma tahaksin selle lähedal olla. Palju? Neli minutit.


(Jarmo Lampela: "Armastasin lootuseta naist” 1999)


1. Uluku Pepe

Teda vaadatakse kui midagi, mida ei näe iga päev, ja kui
nähakse, kantakse ta ette kingitusi ohvrialtarile,
ehkki ta on tavaline valge inimene, uluku pepe, on tal
midagi, mida kadestada, nahk valgem ja peenem, ta
on sinises siidpluusis kingitus Lagose õpilastele. Ta on
jõukast põhjast, kus kõik on teisiti, hästi, see puudutab
kahtlemata nende argipäeva olemuslikul moel, too lokkispäine
mustanahaline tüdruk, kes müüb jorubalaste kommetest jutustavaid ning joruba vanasõnust ja keeleõppest koosnevaid raamatuid, vaatab kui oleks ta midagi ulmlist, mis silmapilguks sattunud tema ette, ja tüdruk küsib, kas ta saab mu kätt pigistada, ning me pigistame üksteise kätt ja sõlmime sõnatu õelikkuse lepingu mis teist aitama kohustab kui tal on raske, seda abi võime kumbki teiselt oodata.
Rastapatsidega niitkõhn noor mees tuleb, isade väärtuste vastu mässavaist anarhistlikest saksa noortest rääkiva filmi järel, mu kätt pigistama ning silmades on tal niisama jumaldav pilk nagu
majandusteadust õppival tüdrukul, kes päeval tahtis minuga kätt suruda, ja see noor poiss silmitseb imetlevalt mu täispakitud seljakotti, mida mu kodumaal peetaks kiiksuga tüübi omaks, ja räägib, et päeviti ta õpetab ja õhtud pühendab regele ja luulele, ning ulatab mulle oma luulekogu, mille lehed on täidetud sotsiaalselt teadliku luulega, siin on vajadus selle järele, kuna suur osa rahvast peab võitlema hariduse, hügieeni ja toidu pärast viimsel kui ühel päeval ja ööl, ning kuimitu lagoslast veedabki öö silla all või tänava peal - sõjaväevalitsust pole huvitanud arvet pidada kodutute ja elukohata inimeste üle kes magavad tänavail, kelle juures kohtan ohtralt soojust ja hoolivust, hoiatusi möödakimava auto kohta kui kõnnin nobedasti mudasel tänaval, püüdes püsida oma giidi sabas mis pole kerge, sest Chris on heas vormis näitleja kes harrastab karated ning lubanud demonstreerida lööki või paari, kui keegi julgeb tulla mind ahistama, ja ma tõesti ei soovi, et ta peaks oma oskusi näitama pisikeses plaadipoes, kus riiulid täidetud plaatidega. Ja me läheme tänavale, sest ma võin täiesti minna inimeste keskele, olla üks neist, nii kaua kui ma oma nahavärvist hoolimata võin seda teha, ja mina tahan pigistada nende inimeste käsi, kuigi ma alati ei tea, kas nemad tahavad pigistada minu kätt või mida nad minult tahavad, mu raha või nahavärvi, kas tahavad nad mind solvunult näkku lüüa, sest olen rikkast põhjast ega saa neid kunagi aidata nii nagu nad vajaksid, mu paar väikest veeringut ei päästa päeva enamal kui mõnel õnnelikul, kuid kõigile pole see kunagi piisav, mis oleks, kui mind oleks meelitatud võõra auto küüti Murtala-Muhamedi lennujaamas nagu on juhtunud, selle asemel sõbralik lagoslane lasi mul oma mobiililt helistada tollele, kes mind ära pidi tooma, ja ta tuli, kirkas punases särgis, lennujaama väravasse mulle järele ega ta särgi värvi tõttu saanud temaga eksida. Seisime kahekesi inimsuminas ja ootasime autot ja mina torkasin silma kui vesiroos vees, täiesti valge ja värvituna, ega näinud nende silmi, et oleksin teada saanud, jõllitavad nad mind või mitte.


9. Ootasin, et mu hing muutub koeraks

Ootasin, et mu hing muutub koeraks, tegin selle jaoks mõeldud
riitusi , aga vaene hing püsis kangekaelselt inimesekujulisena ega olnud nõus oma vorme muutma seks õhus hõljuvaks vaimuks, missugune hing mu meelest paratamatult on. See oli kõva nagu kivi ja selle olemise vorm ainult kõvenes, mingist
pehmenemisest ei olnud juttugi, ei hinge ega minu poolt: keha, see
teatavasti ei kuuletu oma käskijale, vaid jätkab matka piki kiirteed, sest
füüsilises maailmas piire ei tunta. Piirid on jooned, mis piiritlevad keha ja hinge, jagades linna soonteks, mida mööda voolab teave pea ja meelte
tuumadesse; ja nii tekivad linnaosad, mis meid edasi juhivad,
nii hakkab liikuma üleujutus, ja selle liikumist ei saa takistada, süütunne
on kohutav ja tulvad muutuvad hullemaks, ning seda mida kinni tihtida, peagi enam ei leia. Kanalisatsioonitorud ajavad üle. Me ei põgene tunnete eest enam paikadesse, kus kõndimine muutub võimatuks, sest võimatus on elavaks saanud nois elutuis organismides, mida me hinged esindavad. Ja autod liikusid vastsooritatud sõitude järel palavikuliselt, torud ajasid auru, esituled hiilgasid sõiduteel otsekui sõitu poleks veel tehtud ega esituled puudutanud teepinda. Ent sõidud oli juba sõidetud, hinged viidud garaažidesse ja keha jäetud päikese kätte roikuma kui kuivatatud liha soolamist ootama, ja ka ametimehed ei viivitanud seekord. Patoloogiaosakond viskab kõige ülemäärase sõnniku tõhusasti ustest välja, sest tõhusus sõltub kiirusest millega laibad ladustavateks uksest sisse tuuakse – ja mida kiiremini nad sees on, seda kindlamini hingki püsib veel sees, midagi ei lähe kaotsi.
Hinge lendutõusmise aegadel pagevad laibad oma urgastest tänavaile ja surnute pidu algab: veri voolab, joogid kallatakse kanalisatsioonitorust alla, rattad pöörlevad nagu viimsepäeval, pliiats joonistab hinge piirjooni tänavale - kollast plastiknööri selle ümber, justkui see poleks osanud käituda ja oleks laotanud end igale poole nagu vaatleja, kes end korralikult ei varja ja tuleb peole, kuhu teda pole isegi kutsutud. Ootasin kaua hinge koeraksmuutumist, aga vaene koer ei tahtnud hingekujuliseks ega hing koerakujuliseks, ma ei olnud enam nõus tegema mõttetuid riitusi , mis ei viinud kellegi seisukohalt heade tulemusteni. Piirid olid tugevad, loomad teadsid oma kohta ega ületanud linnapiiri, inimesed seal ainult hingasid üha vaevalisemalt paksu läppunud õhku, köhides vaevatuina nagu oleksid nad jätkuvalt tüütutel koosviibimistel koos võhivõõrastega. Hinge üle juurelda ei jõudnud, sest pääseda edasi koos aina vaikiva kehaga võttis täiesti läbi: see oli kõva nagu kivi ega soostunud muutma oma loomulikku olemisvormi. Keha oli kätega puudutatav kuid siiski mitte päriselt koosviibimisel, seepärast hingki oli nii vait ega jaksanud isegi endast märku anda: tähed kõrgel pea kohal, nagu majal olnuks katus.






Surmamõistetu on ära karanud


Surmamõistetu on ära karanud
ja andku ta edaspidi teile rahu.

Kaugel meeletust maailmast,
arutlen ka selle üle, kas karanuks ta ära

kusagilt lastekodust, olnuks ta
söömiskeeluühiskonna ohver kunagi muinasajal?

Oma eluasemelt karanud ta juba siis.
Kas keegi ei mäleta?


”Elu Lagoses”


virontanut Elo Viiding, osa runoista julkaistu Looming 11/2008:ssa

Comments

Popular posts from this blog

Kirjallisuus, valta ja vastuu -keskustelu huomenna

Surullisen hahmon ritari

SLE ei estä pianistia toteuttamasta unelmiaan